See on biodigitaalne džäss, mees!


Oleme juba näinud nii palju erinevaid filme, seega on uskumatult raske inimestele muljet avaldada ja filmida midagi uut, mida meie maailm pole kunagi varem näinud. Aga see film on vist saanud selle ülesannega hakkama. Ulmefilm nimega “Tron: Legacy” ( ehk “Tron: Pärand”) ilmus 12 aastat tagasi, just 2010. aasta lõpus. Selle režissöör on Joseph Kosinski, kes lavastas ka filmi “Oblivion”. Põhitegevus toimub küberpungi maailmas, mis on asustatud programmide ja kasutajatega. Kuid ainsad kasutajad filmis on Kevin Flynn, kes lõi selle põneva koha, ning tema poeg Sam. Neid mängivad Jeff Bridges ja Garrett Hedlund vastavalt. Lapsepõlves pajatas Kevin oma pojale palju põnevusjutte digitaalsest maailmast. Veel ta lõi endale nii digitaalse sõbra nimega Tron, kui ka elektroonilise koopia iseendast, mida nimetati CLU-ks. Ta tegi need programmid selleks, et jätkata maailma ülesehitamist oma ajutise äraoleku ajal. Sami isa kadus kui poiss oli vaid 14-aastane. Kakskümmend aastat hiljem alustab Sam oma isa müstilise kadumise uurimist ja leiab kogemata sissepääsu sellesse nähtamatu maailma. Peagi saab ta teada, et tema isa jätkab elada digimaailmas. Põhjus tema ümberasumiseks on see, et CLU on hulluks läinud, käivitanud revolutsiooni ja kogu maailma vallutanud. Kuigi finaalis jõuab Sam lõpuks koju tavalisse maailma, on siiski ootamatuid süžeepöördeid, mis panevad sind suu lahti avastama. Näiteks, Tron, kes oli ühendatud CLU-ga, reetis teda viimasel hetkel ja peaaegu mõrvab CLU, et Flynnit päästa. See ainulaadne film pole nii keeruline kui "Tenet" või "Algus" ega ole nii ulatuslik kui "Avatar", aga see on tõesti ainulaadne. Tema graafika, sttil ja saatemuusika kindlasti võidavad teie südameid ning jäävad kauaks meelde.
 


Kommentaarid

  1. Oli väga põnev seda teksti toimetada. Kaasahaarav kirjeldus!

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Olen seda filmi vaadanud! Superäge ja kaasaharav)))

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Filmilint №15

Tõeline malepõnevik