“Väärtusi rikkuv ning kõvadele närvidele: Faces of Death.”

Selles kirjelduses jutustan sellisest filmist nagu “Faces of Death”(“Surma Näod”). Taolist filmižanrit nimetatakse  mondo õudusfilmiks, mis tähendab et tegu pole lihtsalt õudusfilmiga, vaid pigem ekspluatatsioonifilmiga dokumentaalfilmi  joontega. Film algab sellega, et peategelane doktor Francis B. Gröss, kes on patoloog, küsib vaatajalt mis on surm. Terve film keerleb ümber surma kontseptsiooni nagu iseenesest. Peaks mainima, et filmis näidatakse palju häirivaid, julmasid ja vastikuid stseene. Näiteks esimesed 15 minutit vaataja vaatleb laiba lahkamist. Siis doktor räägib sellest, et selle filmiga ta sooviks  näidata erinevaid surma nägusid, kuidas erinevad kultuurid suhtuvad surmasse ja selleks ta reisis   ümber maailma ja filmis erinevaid juhtumeid. Järgmisena jagab ta  neid filmitud kaadreid vaatajaga, alati kommenteerides kõike. Ma ei hakka kõiki stseene kirjeldama, kuna nad on  ebameeldivad tõesti, aga üldiselt ütlen, et põhimõtteliselt vaadeldakse  looma ja inimese eluväärtuse vahet inimeste seisukohast, kannibalide hõimu traditsioone, veidraid delikatesse, surmanuhtluse läbiviimist, palgamõrvari tööd, juhusliku surma ja nii edasi. Lõpuks jõuab jutustaja selleni, et surm  pole  siiski veel lõpp ning  näidatakse kaadreid, mis seda tõendavad. Siis Gröss lõpetab oma monoloogi küsides kas surm on "the end of the beginning or the beginning of the end" ehk siis alguse lõpp või lõppu algus  ja laseb vaatajale interpreteerida filmis käsitletud omamoodi. Viimased kaadrid on uue elu sündimine ja lapse õnnelik kasvamine. 

Minu arvates see film on tõesti keeruline, kuna see pani mind mõtlema, mis on elu ja mis on surm. Mind hämmastas see, et mul oli väga kahju näha pigem loomade surma võrreldes inimeste surmaga ja mõned stseenid isegi tekitasid mul mõtte, et inimesed on inetud, egoistlikud, õudsed ja ihned olendid, kes mõtlevad ainult enda peale. Mulle tundus see üsna kurb, kuna  ma olen pigem positiivne inimene ja terve elu olen mõelnud kuidas olla lahkem ja õilsam, et inimesed on targad, huvitavad ja võib-olla lihtsalt… paremad, kui nad tegelikult on. See film põhimõtteliselt rikkus kõike. Samas aga ma olen tänulik, sest mul tekkisid ka  uued ideed ja ma hakkasin suhtuma maailmasse teisiti. Ma arvan, et tasub proovida seda filmi vaadata, aga peab olema väga ettevaatlik, kuna “Surma Näod” mõjub nii suuresti, et võib rikkuda terve inimese väärtuste süsteemi, seega on kindlasti kõvadele närvidele.